7 lihtsat ja arendavat ideed: Montessori vahendid 3–6-aastasele

See mõte võtab hästi kokku Montessori lähenemise ühe kõige olulisema põhimõtte: täiskasvanu ei pea tegema lapse eest, vaid looma talle võimaluse ise proovida, korrata ja järjest osavamaks saada.

Selleks ei ole vaja tervet riiulitäit Montessori materjale. Palju olulisem on märgata, mille vastu laps parasjagu huvi tunneb ning millise oskuse harjutamiseks ta valmis on.

7 Montessori vahendit ja tegevust 3–6-aastasele

Nupupusled – palju enamat kui lihtsalt pusle

Nupupusle tundub esmapilgul lihtne: laps võtab tüki, leiab sellele õige koha ja asetab selle tagasi. Tegelikult toimub selle väikese tegevuse ajal päris palju.

Väikese nupu haaramisel kasutab laps pöialt, nimetissõrme ja keskmist sõrme. Seda nimetatakse kolme sõrme haardeks.

Miks see oluline on? Just nende sõrmede koostööd vajab laps hiljem pliiatsi, kriidi, söögiriistade ja teiste väikeste töövahendite täpseks juhtimiseks.

Samal ajal peab laps vaatama, kuhu tükk sobib, seda vajadusel pöörama ja oma käe liikumist silmadega juhtima. Pedagoogikas räägitakse siin käe ja silma koostööst ning ruumitajust. Lihtsamalt öeldes õpib laps oma kätt täpselt sinna juhtima, kuhu silm ütleb, et on vaja.

Kui puslel on näiteks loom, taim või kehaosa, saab tegevusse lisada ka keele. Laps saab osi nimetada, võrrelda ning hiljem kasutada pusletükke näiteks joonistamisel šabloonina.

Minifiguurid ja õppekaardid – mäng, millest kasvab päris teadmine

Paljusid koolieelses eas lapsi paeluvad väikesed realistlikud objektid. Loomad, putukad, planeedid, sõidukid või maailma vaatamisväärsused annavad võimaluse siduda lapse enda huvi keele ja teadmistega.

Minifiguure saab näiteks:

• nimetada;
• sorteerida;
• rühmitada elupaiga või tunnuste järgi;
• lugeda;
• sobitada õppekaartidega;
• kasutada jutustamisel ja rollimängus;
• siduda looduse või geograafia teemadega.

Kui laps sobitab näiteks lehmafiguuri lehma pildiga, seob ta omavahel eseme kujutise, sõna „lehm“ ja selle tähenduse. Nii kasvab sõnavara tegevuse kaudu.

Sorteerimine õpetab samal ajal märkama sarnasusi ja erinevusi. Laps peab näiteks otsustama, millised loomad elavad farmis, millised metsas või kellel on tiivad. See on juba päris loogilise mõtlemise harjutus.

Matemaatikavahendid – number muutub päris koguseks

Laps võib osata öelda „üks, kaks, kolm, neli, viis“ ilma, et ta veel päriselt mõistaks, mida viis tähendab.

Numbrijada pähe lugemine ja hulga mõistmine ei ole sama asi. Kui laps saab võtta viis eset, loendada viis helmest või võrrelda kolme ja viit loendurit, hakkab number tema jaoks saama konkreetse tähenduse.

Montessori matemaatika üks tugevamaid külgi ongi see, et abstraktne mõiste muutub lapse jaoks nähtavaks ja käega kogetavaks.

Kasutada saab näiteks arvupulki, helmeid, loendureid, numbrikaarte ning hulga ja numbri sobitamise vahendeid.

Eesmärk ei ole panna last võimalikult kiiresti arvujada pähe õppima, vaid aidata tal mõista: number tähistab päriselt mingit hulka.

Sajalaud – numbrites hakkab paistma süsteem

Sajalaud ei ole klassikaline Montessori vahend, kuid sobib hästi lapsele, kelle huvi arvude ja järjestamise vastu on juba tärganud.

Selle väärtus ei seisne ainult selles, et laps oskab numbrid 1–100 õigesse järjekorda panna. Ühel hetkel hakkab ta märkama, et arvudel on kindel süsteem ja korduvad mustrid.

Sellega saab näiteks:

• järjestada numbreid 1–100;
• otsida puuduvaid numbreid;
• märgata kümneliste muutumist;
• mängida arvubingot;
• uurida paaris- ja paarituid arve;
• teha lihtsamaid arvutamismänge.

Kõiki võimalusi ei ole vaja korraga tutvustada. Alustada võib ühest tegevusest ning jälgida, mida laps ise järgmisena märkama hakkab.

Numbriplaadid ja loendurid – laps hakkab märkama arvude struktuuri

Kui laps on juba hakanud mõistma, et number tähistab kindlat hulka, saab numbriplaatide ja loenduritega minna sammu edasi.

Loendureid järjestades hakkab laps märkama, et arvud ei ole lihtsalt eraldiseisvad märgid. Üks arv tuleb teise järel ning iga järgmise arvuga lisandub kogusele üks ese.

Kui loendurid paigutatakse paaridena, muutub nähtavaks ka paaris- ja paaritute arvude erinevus. Mõne arvu puhul saab kõik loendurid paaridesse panna, teise puhul jääb üks loendur ilma paariliseta.

See annab lapsele väga konkreetse visuaalse kogemuse sellest, mida „paaris“ ja „paaritu“ tegelikult tähendab, ilma et ta peaks definitsiooni lihtsalt pähe õppima.

Samal ajal harjutab laps järjestamist, loendamist ja mustrite märkamist. Need oskused aitavad tal hiljem arvudevahelisi seoseid palju lihtsamini mõista.

Binoom- ja trinoomkuup – ruumiline pusle, mis kasvab koos lapsega

Üks Krisli lemmikuid on binoomkuup. Väikese lapse jaoks võib see alguses olla lihtsalt põnev värviline ruumiline pusle: kuidas erinevad osad kokku sobivad ja milline muster neist moodustub?

Trinoomkuup viib sama idee veel sammu edasi.

Koolieeliku jaoks ei ole eesmärk algebra õppimine. Ta võrdleb värve, kujundeid ja suurusi, otsib tükkidele õiget kohta ning peab mõttes ette kujutama, kuidas need lõpuks üheks tervikuks saavad.

Pedagoogikas räägitakse siin ruumitajust ja sensoorsest kogemusest. Lihtsamalt öeldes: laps õpib nägema, kuidas erinevad kujundid ja suurused ruumis omavahel sobivad.

Kuubi kokkupanek harjutab ka probleemi lahendamist. Valmis lahendust ei ole vaja lapsele ette öelda – väärtus peitub just proovimises, eksimises ja uue lahenduse otsimises.

Metallkujundid – enne tähti peab laps õppima pliiatsit juhtima

Kirjutamise ettevalmistus ei pea algama sellest, et laps kirjutab korduvalt tähti või numbreid.

Enne sujuvat kirjutamist peab ta õppima pliiatsit kontrollima: alustama soovitud kohast, muutma liikumissuunda, hoidma joont ning reguleerima käe survet.

Montessori metallkujunditega saab laps joonistada geomeetriliste kujundite kontuure, neid täita, kombineerida ja luua erinevaid mustreid.

Lapse jaoks on see loominguline joonistamistegevus. Samal ajal harjutab ta just neid liigutusi, mida läheb hiljem vaja tähtede ja numbrite kirjutamisel.

Käsi saab seega kirjutamiseks vajalikku harjutust enne, kui lapselt oodatakse päris tähtede kirjutamist.

Kuidas aru saada, kas vahend on lapsele päriselt kasulik?

„Arendav“ on lihtne sõna, mida mänguasja kohta kasutada. Palju olulisem on osata vastata küsimusele: mida laps selle vahendi abil päriselt harjutab?

Enne valikut tasub mõelda:

• Mille vastu laps praegu päriselt huvi tunneb?
• Millise tegevuse juurde ta ise tagasi pöördub?
• Mida ta selle vahendiga oma käte või mõtlemisega teeb?
• Millist konkreetset oskust see tegevus harjutab?
• Kas tegevus on talle jõukohane, kuid pakub siiski väikest väljakutset?
• Kas ta saab pärast tutvustamist sellega järjest rohkem ise hakkama?

Lapsele ei ole vaja rohkem asju – vaja on paremini valitud asju

Montessori põhimõtete järgimine ei tähenda, et lapsele oleks vaja tervet riiulitäit spetsiaalseid materjale.

Sageli töötab paremini see, kui lapsel on mõned läbimõeldud tegevused, mille juurde ta saab rahulikult ja korduvalt tagasi tulla.

Hea vahend annab lapsele midagi päriselt teha, mõista või harjutada. Mõnikord tähendab see sõrmede täpsust, mõnikord hulga mõistmist, mõnikord sõnavara, keskendumist või ruumilist mõtlemist.

Seetõttu tasub mänguasja või õppematerjali valides küsida mitte ainult „Kas see on ilus?“ või „Kas see on Montessori?“, vaid eelkõige: „Mida mu laps selle abil päriselt õpib?“