Mõnikord piisab ühest valesti lõigatud võileivast, kaotatud mängust või keelatud multikast ja lapse jaoks on tunne korraga nii suur, et keha tahaks justkui plahvatada. Täiskasvanu näeb olukorda. Laps tunneb sel hetkel eelkõige viha. „Minu tunded. Viha“ aitab lapsega rääkida sellest, mis temaga vihastades toimub, miks see tunne tekib ja mida saab teha siis, kui viha tundub juba liiga suur. Kõige olulisem sõnum on lihtne: vihane tohib olla. Vihastamine ei tee lapsest halba last. Õppimist vajab hoopis see, mida oma vihaga teha.
„Ära vihasta!“ ei õpeta last rahunema
Täiskasvanu soovib sageli tugeva emotsiooni kiiresti lõpetada.
„Rahune maha.“
„Pole ju midagi hullu.“
„Ära ole nii vihane.“
Lapse keha on aga selleks hetkeks juba tugevas emotsioonis ning ainult korraldusest ei pruugi piisata.
Palju kasulikum on aidata tal aja jooksul ära tunda:
„Ma olen praegu vihane.“
„Mu keha läheb pingesse.“
„Mul on tunne, et tahaks karjuda või midagi visata.“
„Mida ma saan nüüd teha, et mu keha jälle rahuneks?“
Just sellist emotsionaalset sõnavara saab rahulikus lugemishetkes harjutada.
Viha ise pole probleem – oluline on, mida sellega teeme
Laps võib olla vihane, aga see ei tähenda, et lüüa, hammustada või asju lõhkuda oleks lubatud. See vahe on väikese lapse jaoks oluline: kõik tunded on lubatud, kõik käitumised mitte. Raamatu tegelaste kaudu on sellest sageli palju lihtsam rääkida kui keset päris vihapurset.
Võib küsida:
„Mida jänku siin tunneb?“
„Kust me aru saame, et ta on vihane?“
„Mida ta võiks teha selle asemel, et kellelegi haiget teha?“
„Mis aitab sinul siis, kui tunned, et viha läheb väga suureks?“
Laps ei pea kohe enda kogemusest rääkima. Teise tegelase tunnet analüüsides õpib ta samal ajal märkama ka enda oma.
Praktiline rahunemisharjutus
Uuendatud väljaandes on raamatus ka konkreetne tegevus, mille abil laps saab harjutada vihase mõtte väiksemaks ja vaiksemaks muutmist. Lisaks õpitakse kasutama aeglast sisse- ja väljahingamist, et aidata kehal tugevast emotsioonist rahuneda. See on oluline lisandus, sest raamat ei piirdu ainult küsimusega „mis tunne see on?“, vaid annab lapsele ka ühe päriselt kasutatava rahunemisvõtte.
Harjutust tasub proovida esimest korda siis, kui laps on rahulik. Nii on palju suurem võimalus, et oskus meenub hiljem ka hetkel, mil viha päriselt suureks läheb.
Hea raamat ka lapsele, kelle vihahood pole „probleem“
Tunneteraamatut ei pea ostma alles siis, kui lapse käitumine on muutunud keeruliseks. Kõik inimesed ja muidugi sealjuures ka lapsed vihastavad. Oskus oma tunnet märgata, nimetada ja juhtida kujuneb aja jooksul ning seda on lihtsam õppida enne, kui ollakse keset kõige tugevamat emotsiooni.
Seetõttu sobib „Minu tunded. Viha“ hästi ka lihtsalt lapse emotsionaalse sõnavara ja eneseregulatsiooni toetamiseks.
Miks valida see?
- Normaliseerib viha tunnet – vihastamine ei tee lapsest halba last.
- Aitab eristada tunnet ja käitumist – kõik tunded on lubatud, kuid haiget tegev käitumine vajab piire.
- Annab lapsele sõnad oma kogemuse kirjeldamiseks – oluline esimene samm eneseregulatsiooni õppimisel.
- Praktiline rahunemisharjutus – laps õpib kasutama hingamist ja muutma vihast mõtet väiksemaks ning vaiksemaks.
- Hea vestluse alustaja – vihast saab rääkida rahulikus olukorras, mitte alles keset konflikti.
- Ei eelda, et laps suudaks oma tunnet kohe kontrollida – eesmärk on oskust samm-sammult harjutada.
- Tuttavad jänkutegelased ja igapäevaolukorrad – lihtsam rääkida esmalt tegelase tundest ja alles hiljem enda omast.
- 24-leheküljeline kõvakaaneline raamat – sobib korduvaks kooslugemiseks ja terve sarja kogumiseks.
